Hoone korpuses on ühendatud erinevad materjalid, mis vastavad ümbritseva ülikoolilinnaku kontekstile. Esimese korruse tagumised ruumid on suures osas peidetud paekivikatte taha; põhja pool suureneb korpuse läbipaistvus, kulmineerudes kitsastest klaasidest kardinseinaga, mis rõhutab hoone peasissepääsu. Arhitektid kasutasid ida- ja läänefassaadide täielikult klaasitud ülemiste osade katmiseks valgetest Swisspearli paneelidest näiliselt paberõhukest katet. See ulatub veidi üle hoone terava nurga, nii et alumine osa on kaldega painutatud, justkui külalistele tervituseks viibates. Noodivihiku mustrist inspireeritud ringikujuliste perforatsioonide juhuslikuna tunduv paigutus juhib aatriumisse lapilisi valgusvooge ja võimaldab vaadet teise korruse kõndimisalalt.